Osteopaatia sobib igas vanuses patsientidele väikelapsest vanurini, sõltumata inimese kehakaalust või soost.

​

Teadmiseks patsiendile

Enne ravimist uurib osteopaat varasemate (k.a.lapsepõlve) traumade kohta. Osteopaat vaatab patsiendi pealaest jalatallani üle, kuulates kätega, mis on ülitundlikud ja liiguvad viiel eri tasandil (nahk, vedelikud, lihaskiled ehk fastsiad, lihased ja luud). Tihtipeale häda põhjus ei pruugi peituda täpselt selles kohas, kust inimesel valutab. Osteopaat kontrollib selgroo liikuvust, rühti ja keha võimalikke pingekoldeid. Läbivaatuse tulemusena koostatakse raviplaan, mille abil püütakse mõjutada probleeme nii, et organismi oma tervendamismehhanismid hakkaksid tööle.

​

Osteopaatia ajaloost

Osteopaatia aluseks on 1874. aastal Ameerika sõjaväearsti ja inseneri Andrew Taylor Stilli rakendatud ravipõhimõte, mille ta nimetas osteopaatiaks (kreeka keeles osteon – luu, pathos – haigus, kannatus). Dr Stilli järgi on inimkeha üks tervik: toimimishäire ühes piirkonnas kahjustab teisi piirkondi. Ta oli veendunud, et enamikke haigusi võib leevendada või ravida ilma medikamentideta.

Still on öelnud, et inimese tervis sõltub keha luulise toestiku tasakaalust. Kui kusagil on trauma, kannatavad ka närvisüsteem, lihaskond ja vereringe, mis on luustikuga seotud. Kuna keha on üks tervik, levib ühes kohas olev probleem sidekoe kaudu lõpuks kõikjale. Ent kuna kehal on ka sisemine intelligentsus ja eneseregulatsiooni võime, suudab ta, kui aidata tal pingetest piisavalt vabaneda, ise terveneda. Ameerikast levis õpetus Euroopasse – esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse.

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

Mida peaks teadma osteopaatiast

Osteopaatilise ravi eesmärgiks on ravida valu, taastada keha normaalne liikuvus, koordinatsioon ja rüht. Kiropraktikud keskenduvad peamiselt lülisambast tulenevatele häiretele. Osteopaadid ravivad ka funkstionaalseid häireid, mis puudutavad hingamisteid ja seedetrakti.

Ravi on lihtne ja peaaegu valutu, sest klassikalise osteopaatia puhul ei kasutata nn kiireid löögitehnikaid. Osteopaat viib protseduuri läbi nn pika hoova tehnikaga, kasutades jäseme või keha kaalu koos erinevate liigutustega. Osteopaadid liiguvad oma käega kuulamisel ja manipuleerimisel viiel eri tasandil, milleks on nahk, vedelikud, fastsiad, lihased, luud.

Profülaktiline ravi hoiab ära hilisemad valud. Kui valu on kannatatud juba pikka aega, tähendab see organismi appihüüdu, ja kui valust proovitakse vabaneda valuvaigistite abil, muutuvad sümptomid veelgi tõsisemateks ja probleemid sügavamateks tänu lisandunud kõrvaltoimetele.

​

Mis vahe on osteopaatial ja teistel manuaalse meditsiini erialadel? Mis teeb osteopaatia eriliseks?

Üldjoontes on osteopaatia ja teistel käelisel tegevusel põhinevate manuaalse meditsiini erialade – kiropraktika ja manuaalteraapia – diagnostika ja raviloogika sarnased. Paljud ravivõtted kattuvad.

Kiropraktik pole ühelgi maal arst, manuaalteraapia ja osteopaatia aga on üldjuhul arsti lisaerialad. Kiropraktika võtted on kõige kiiremad ja järsemad, osteopaatia omad kõige delikaatsemad, detailsemad ja kõige rohkem inimkeha keerukust ja seoseid arvestavad. Osteopaatia seanssi võib võrrelda klaverihäälestamisega. Nii nagu delikaatne muusikainstrument, läheb ka inimkeha häälest ära vastavalt sellele, kuidas me temaga käitume.

Ja kuna me üldjuhul temaga eriti hästi ei käitu, vajab keha häälde seadmiseks välist abi.

 

Osteopaatia mõjud on alati väga individuaalsed

Kuna ravi on alati koostöö patsiendi ja arsti vahel, sõltub see lisaks arsti valitud raviskeemile patsiendi koostöövalmidusest, patsiendi vastuvõtlikusest ja siirast soovist terveneda. 

​

 

Kindlasti tuleks terapeuti teavitada rasketest haigustest,

tarvitatavatest ravimitest, rasedusest või võõrastest esemetest kehas

(protees, spiraal, naelad, kruvid, stimulaatorid).

​

​

Seansi kestus: pool tundi kuni tund.

Ravikordi: vastavalt vajadusele.

Sagedus: 1–2 korda kuus, mõnel puhul kord nädalas.